8. leht 8-st

Re: mida muuta mälumängus

Postitatud: 09.03.2015, 16:25
Postitas his master's voice
Saab pilte panna, saab küsimusi vastavalt vajadusele muuta. Saab lisada helifaile - ühesõnaga võimalusi fakte käepäraseks muuta on tohutult. Otsing töötab väga hästi, saab fakte otsisõnade järgi kergelt üles leida. Endal ongi igas teemas rohkem kui 1000 küsimust, kuid ei leia, et seis on segane ja ülevaadet pole. Samuti on võimalik igale faktile tag juurde panna (nt Paikuse 2010, kui küsiti sellel mängul). Kui arvuti annab otsad, jäävad küsimused alles ning vajadusel saab rakenduse uuesti alla laadida ning siis fakte rakendusse importida - ise talitasin täpselt samamoodi, kui arvuti välja vahetasin. Mis küll tulevikus juhtuda võib on see, et kui su mahud kasvavad meeletult suureks, siis võivad nad nt Dropboxi moel küsida iga kuu mingit tasu. Aga hetkel on see veel kauge tulevik.

Re: mida muuta mälumängus

Postitatud: 24.06.2016, 12:26
Postitas Udupea
Häid pühi kõigile!
Tegelikult oleks mul üks küsimus: kas mnemomaraton ka toimib siin veel? Olin pea kaks aastat tõbine ning eemalt kõigist ja kõigest, mid huvi pakkus. Nüüd hakkasin uuesti asja uurima ja viimased vastused on ikka eelmise aasta numbriga. Või on leht kolinud uuele aadressile?

Re: mida muuta mälumängus

Postitatud: 25.06.2016, 14:30
Postitas arko
ei ole kolinud, jäi ühel hetkel tõesti soiku.

Re: mida muuta mälumängus

Postitatud: 03.07.2016, 20:22
Postitas aivar
Mina olen üks neist, kes "amatöörmängijana" võib-olla osaleks üle-Eestilistel mängudel (näiteks GP sarjas), kui mõni asi teisiti oleks. Aeg-ajalt olen seda ka teinud, aga hetkel kehitan suuremate sarjade peale tõepoolest õlgu. Samas mängin jätkuvalt Rakvere klubis ja vähemalt kujutan ette, et intelligentsus on ka keskmisel tasemel, mis vähemalt teoorias lubaks "amatöörina" siin-seal kaasa mängida.
Ütlen kohe ära, et mingi liigade süsteem ei kõneta mind küll absoluutselt. Ma ei viitsi seda seisukohta isegi põhjendama hakata, sest ma ei näe küll ühtegi põhjust, mis mängu minu jaoks atraktiivsemaks muudaks, kui seltskond on jagatud tasandite vahel. Pigem sõltub minusuguse osalemine-mitteosalemine muudest asjadest, mida püüan allpool ka selgitada. Kindlasti ei kuuluta ma "amatööride" absoluutset tõde, kuid vähemalt minu tutvusringkond mõtleb minuga sarnaselt.
Algatuseks Rakvere klubist, mis meile nii ütlemata armas ja mõnus on. Meil on stabiilselt umbes 15 kuni 5liikmelist satsi, sealhulgas noored ja toredatest naistest koosnevad võistkonnad. Superstaare meie "liigas" pole, kui Andres Pulver vä'lja arvata. Küsimusi teeme külakorda, ja pange nüüd tähele: heaks mänguks loetakse küsimustekomplekti, kus keskmiselt saadakse 40-50 punkti ja ka viimane võistkond teenib 20 ringis (meil on küsimusi 42, mõned ka 3 punkti väärilised).
See ei tähenda, et "hea mäng" on siis, kui küsitakse "kes kirjutas Oskar Lutsu "Kevade"" või midagi sellist. Head küsimused on sellised, kus 5 keskmiselt tarka inimest otsest vastust ei tea, kuid see on võimalik välja mõelda sünergia, arutelu ja hea õnne abil.
Pulveri juhitav võistkond Arkadi pole meil sugugi ainuvalitseja, on juhtunud, et nad on pidanud leppima kohaga kümne piiril, kuigi kokkuvõttes võtavad nad lõpuks teenitult ikka oma. Pakun, et hooaja jooksul nautis võidurõõmu vähemalt 5 tiimi ja esikolmikusse jõudsid vähemalt korra pea kõik.
Küsimused ja veel kord küsimused! Pigem olgu mõni neist ebaõnnestunud, kui "kirves", mille vastust ei mäleta järgmisel päeval enam koostaja isegi.
Eelpool on juba mainitud, et spordimängude Rakvere etapil on vähe osalejaid. Seejuures, nagu mainitud, on Rakveres tegus klubi. Mina olen üks neist, kes paaril esimesel aastal seal käis, kehitas õlgu, ja rohkem ei lähe.
Lollus ja kitsas silmaring on muidugi isiklik probleem, aga kui nö suure sarja iga neljas küsimus on selline, mille vastusegi järel küsin "kes see veel on?", siis ei ole selline mäng "amatöörile" vähimalgi määral atraktiivne! Ma suudaksin ka esitada sadu selliseid küsimusi, millele vastust ei teata, aga kas see saab siis olla eesmärk?
Kurdate, et noori ei tule peale, aga iga teine küsimus on stiilis "kes sai 56. aasta MMil kuuenda koha?" Noormängijat ja "amatööri" ei kõneta sellised küsimused ja vastused, tema tahab oma tänapäevast või lähiajaloolist silmaringi teiste omasuguste ja ka targemate inimestega võrrelda. Ja pange tähele: need nö ajaloolised asjad ületavalt proportsioonilt tugevasti tänapäevaseid, kuigi peaks vastupidi olema.
Kui tahate mängijaid juurde saada, siis peavad küsimused olema sellised, millele vastamine ei eelda eriettevalmistust ja allikad peavad olema lihtsalt leitavad. Praegu on aga sageli nii, et kui olen vale vastuse järel hiljem üritanud asjast rohkem teada saada ja juurde uurida, siis ei suuda ma allikatki leida, rääkimata siis õigel ajal õigesti vastamisest.
Miks mängukorraldajad kardavad, et palju punkte saadakse? Kui võitja võtab 100st 80 ja mina oma 15. koha vääriliselt 45, siis olen ma igati õnnelik. Aga kui saan 15, siis ma rohkem tõesti ei lähe. Ning ei maksa karta, et nö "profid" saavad sel juhul kõik 100st 100. Ei saa, kui küsimused osavalt koostada! Eksivad ka nemad, eksivad ka küsimustega, millele "amatöör" une pealt vastust teab.
Eesti meistrikatel jätkake selliste komplektidega, nagu heaks arvate - ei taha trügida asjatundjate pärusmaale.
GP sari kõigis oma alaliikides (individuaal, paarikas, spordimängud jne) võiks aga toimuda selliste küsimustega, nagu mina siin mainisin. Ning lisaks sarnaselt Maakilvale paralleelselt mitmes kohas korraga - Tallinnas, Tartus, Rakveres, Pärnus jne. Seda oleks ju võimalik suhteliselt lihtsalt korraldada. Kohalike klubide mängijate huvi tõuseks paugupealt. Aga loota, et ma oma 15 punkti järele kusagile Haapsallu (vabandust läänemaalased, näide on täiesti meelevaldne, küsimus on kilomeetrites mõõdetuna minu majast) või kuhu iganes hakkaksin sõitma, on küll asjatu. Isegi siis mitte, kui mulle täiesti omaette liiga eraldataks ja iga kord mind selle meistriks kuulutataks ning medal annetataks.
Lugupidamisega
Aivar Ojaperv