nendest tangu nimetatud küsimustest on eestlaste tehtud ainult mõned üksikud ja nagu näha, on nende protsent üldmassist väga väike. em-il ja mm-il poleks need ilmselt läbi sõela läinud.
mõned neist on tõesti üsna halvad (vasakukäelised, tapetud tüdruk, porsche, harry potter). a näiteks "Taksojuhi" Travis Bickle on juba üle 30 a absoluutne filmiklassika (sama tuntud kui Rhett Buttler), Grameen Pank on seotud Nobeli preemiaga. no ja lõpuks jääb järgi kõigest paar küsimust (massi??)kultuurist, mis on 100 küsimuse juures ju äärmiselt vähe. ja selles suhtes pole midagi parata, kui mõnele inimesele pakuvad isiklikku huvi ida-euroopa kosmonaudid ja teisele pigem filmiklassika.
ja anonüümset mula lihtsat ei kommenteeri - teema ei ole praegu see, kas PMV kellelegi meeldis, vaid see, mis on nn "euroopalik" küsimus ehk siis see, et "euroopalik" ei tähenda midagi labast, kollast ja madalat, vaid pigem just korralikku mängu nii küsimuste, tehniliste võimaluste kui läbiviimise poolest.
Enne koosolekut
-
t.t.
Arvatavasti peaks iga mäng olema tervik ja ajada mingi soomlase või norralase süüks mõni kehv küsimus, on pehmelt öeldes ikka väga lahja argument. Võiks ka karmimalt öelda aga praegu ei taha. Iga mängu koostamine toimub ju ikka mingi peanina vedamisel ju! Eks siis peanina peaks ka nati rohkem vastutama.
PMV korraldamisega seotud raskustest on Heino pikalt ja põhjalikult teiste teemade all kirjutanud.
Mängude kritiseerimine on täiesti normaalne; subjektiivne ala, nagu mälumäng on. Ainult et neil, kes ka ise mänge teevad, julgevad võtta kohustusi ja taluda hilisemat nurinat, peaks mälumänguasjade otsustamisel olema suurem kaal, kui kõiksugu anonüümsetel (või ka mitte nii anonüümsetel - IP-aadress on teinekord ikka väga reetlik) irisejatel.
Mängude kritiseerimine on täiesti normaalne; subjektiivne ala, nagu mälumäng on. Ainult et neil, kes ka ise mänge teevad, julgevad võtta kohustusi ja taluda hilisemat nurinat, peaks mälumänguasjade otsustamisel olema suurem kaal, kui kõiksugu anonüümsetel (või ka mitte nii anonüümsetel - IP-aadress on teinekord ikka väga reetlik) irisejatel.
Sööge sooja saia väikese hulga kiiviga!
-
AlarH
Mulle on jäänud arusaamatuks, miks 100 või 240 küsimusega mäng peaks olema parem kui 50-ne. Minu meelest kipuvad MM, EM ja PM küsimused meenutama rohkem testi kui pikemat arutlust ja väljamõtlemist nõudvad küsimused. Näiteks: mis riigis on enim hispaaniakeelset seltskonda, kellega on Venemaal pikim riigipiir, teatud mõttes kannatab sinna sekka liigitada ka pildiküsimused vaimustavalt lakoonilise lisaga "Kes?". Nendele küsimustele paned mõttes 2-3 vastust, nende hulgas ehk enamasti on ka see õige (või siis pole mingit aktsepteeritavat varianti) ning reaalselt valiku tegemiseks piisabki 15-20 sekundist. Pikemalt mõelda pole vaja, kahe tunniga jõuab palju vastuseid kirjutada ning ega vist küsimuste koostaminegi üle jõu ei käi.
Aga pisut komplitseeritumalt koostatud küsimuste puhul tahaks sutike kauem mõelda ning sel juhul on teinekord 5-7 minutist ploki kohta vähe. Ja kui lisada traditsiooniliselt umbes veerandtunni jagu hilinev algus ja housemehelõunaks kujunev vaheaeg, siis korjab juba 50 küsimusega mänguajaks kaks tundi kokku... Ja kui veel lisada paar-kolm tundi sõitu kohale ja teist samapalju tagasi, ega siis pikemat mängu eriti ei soovikski.
Tegelikult on vist nii, et peamine argument pikemate mängude poolt on väiksem juhuslikkus. Aga MÄNG ilma juhuslikkuseta on ka natuke tobe, jätaks lihtsurelikele ka mõne võimaluse või nii...
Kui koolkonnad üldse eksisteerivad, siis on neid ainult kaks: ühed, kes peavad end mängumeesteks ja teised, kes sinna esimeste arvates ei kuulu. Saastküsimusi (triviaalseid, lihtsaid, raskeid, üle kolme komponendiga vastustega, segaseid, vaieldavaid) leidub ju igas mängus.
Alar Heinaste
Aga pisut komplitseeritumalt koostatud küsimuste puhul tahaks sutike kauem mõelda ning sel juhul on teinekord 5-7 minutist ploki kohta vähe. Ja kui lisada traditsiooniliselt umbes veerandtunni jagu hilinev algus ja housemehelõunaks kujunev vaheaeg, siis korjab juba 50 küsimusega mänguajaks kaks tundi kokku... Ja kui veel lisada paar-kolm tundi sõitu kohale ja teist samapalju tagasi, ega siis pikemat mängu eriti ei soovikski.
Tegelikult on vist nii, et peamine argument pikemate mängude poolt on väiksem juhuslikkus. Aga MÄNG ilma juhuslikkuseta on ka natuke tobe, jätaks lihtsurelikele ka mõne võimaluse või nii...
Kui koolkonnad üldse eksisteerivad, siis on neid ainult kaks: ühed, kes peavad end mängumeesteks ja teised, kes sinna esimeste arvates ei kuulu. Saastküsimusi (triviaalseid, lihtsaid, raskeid, üle kolme komponendiga vastustega, segaseid, vaieldavaid) leidub ju igas mängus.
Alar Heinaste
-
AlarH
Mulle meeldiks selline asi. Et peetakse näiteks 4 karikasarja mängu. Peale neid kutsutakse 20 kokkuvõttes parimat tegijat nö superfinaali, kus nad selgitavad Eesti meistri.Näiteks 100 küsimuselises mängus.
Muidugi võivad seda mängu tõenäoliselt kõik teised soovijad ka kaasa mängida.
Muidugi võivad seda mängu tõenäoliselt kõik teised soovijad ka kaasa mängida.
Arenege!( Ka taandareng on areng!)
-
T.S.
Küllap võib teha nii või naa. Aga ega vist eriti õige pole kilvarite jaotamine näiteks profimateks amatöörideks ja amatöörimateks amatöörideks. Kui mingi tabeli 20 paremat möllavad omavahel, siis ülejäänud 30/40-l pole ju eriti huvi selle ürituse vastu. Ega praegugi ükski mälumäng va. Pirital toimuv vast, ei kutsu ühtegi inimest pealtvaatama. Ja ilmselt Piritalegi tullakse vaatama vaid seepärast, et seal tehakse viletsat rahvateatrit nagu Allik hiljuti siin kirjutas. Osavõtu huvi on ikka eelkõige selles, et teisi edestada, ükskõik kui ulmeline see eesmärk teinekord tunduda võib.
